Giana sisters: Twisted dreams

Hinda mängu

5
0
Pole hääli
4
1
100%
3
0
Pole hääli
2
0
Pole hääli
1
0
Pole hääli
 
Hääli kokku : 1

Giana sisters: Twisted dreams

PostitusPostitas taskurebane » 05 Okt 2013, 21:06

Giana Sisters: Twisted Dreams

Pilt

  • Koduleht: Giana Sisters: Twisted Dreams
  • Arendaja: Black Forest Games
  • Väljaandja: Black Forest Games
  • Stiil: Platformer
  • Väljalaske kuupäev: 18.06. 2013
  • Kirjeldus:
    Maria is abducted to the Dream World, where a giant dragon holds her prisoner. It is up to her sister, Giana, who has become a teenager in the time since the last entry in the series, to enter the Dream World and rescue her. Because she is in a stage of her life that is all about transformation, she has learned how to manipulate her dreams. She must use this newly developed ability to jump between dreams and transform herself into a "Cute" and "Punk" persona in order to deal with her inner conflict and fear while she searches for her sister. As in the past, Giana can pick up crystals for points and discover secrets
  • Multiplayer: Ei
  • Uudised ja eelvaade: IGN
  • Screenshotid: IGN
  • Videod: IGN
Pilt
taskurebane
PS3 fänn
PS3 fänn
Kasutaja avatar
 
Postitusi: 161
Liitunud: 8/3/2010
Asukoht: Pärnumaa

Re: Giana sisters: Twisted dreams

PostitusPostitas taskurebane » 05 Okt 2013, 21:10

Pisike arvamus

Kaks õde istuvad ühel sumedal suveõhtul oma toas voodil ja lobisevad kui lahtisest aknast hõljub sisse pisike kristall. Seda puudutades avaneb aga veider keeris, mis ühe õdedest endasse imeb. Teine õde ei mõtle aga kaua ning hüppab järele. Läbi keerise satub ta aga veidrasse maailma, kus kohtub suure lohega, kes tema õe nahka pistab ning õelalt irvitades minema lendab. Algab pisike seiklus unenäo-laadses maailmas õe päästmise nimel.

Esmalt arvasin ma, et „Giana sisters: Twisted dreams“ on mõnus meeli paitav mänguke, mis on hea vahelduseks actionit täis tulistamismängudele. Kui esimene, sissejuhatav level seda tõesti oli, siis edasi läks järjest raskemaks ning meelte paitamisest sai täielik meelte vägistamine.
Pildiliselt on mäng ilus, väga ilus. Ja detailirohke. Mitte ainult esiplaanil olev, vaid ka taustal toimuv tegevus. Mängides seda väga tähele ei panegi, kuna tegemist ellujäämisega on palju, kuid kui jääda korraks seisma võiks iga mängija pisut tausta imetleda.

Ellu tuleb selles mängus jääda, sest alguses süütu mängukesena tundunud pala osutub hoopis suremise maratoniks. Tõesõna, levelis 30 korda surma saada pole mingi ime. Esimeses bossi-maailmas sain ma 62 korda surma ja edasi läks aina hullemaks. Eelviimases levelis sai minu juhitav tegelane surma 98 korda. Surm ootab selles mängus igal pool. Ja surma võib saada täiesti süütutes olukordades. Jooksed, hüppad, keerutad ja järsku ilmub maa seest välja miski terav ketas ja lõpetab tegelase eluküünla. Uuesti alustades olen targem – jooksen, hüppan ja keerutan pisut tagasihoidlikumalt, suudan vältida seda üllatavat teravat ketast ja suudan just heameelt tunda, kui kukutan tegelase üle ääre kuristiku. Alustan uuesti – jooksen, hüppan ja keerutan tagasihoidlikult ning kohe, kui olen suutnud vältida teravat ketast sooritan veel ühe hüppe ja....see jäi liiga lühikeseks. Järgmisel korral tean jälle. Ja nii toimib terve mäng – eksimustest õpitakse.
Kuid just see pidev suremine – teinekord ühes ja samas kohas lausa kümme ja enamgi korda – hakkab närvidele. Päris esimestes levelites tundus mulle korraks, et panen selle mängu kinni ja ei mängi enam kunagi rohkem, sest hirmus tüütavaks muutus see suremine. Siis aga pingutasin pisut ja nii olengi jõudnud viimase leveli lävele. Aga levelit alustada ei saa, kuna sellel on taba ees ja et see taba avaneks tuleb eelnevates levelites hästi esineda. Tuleb leida võimalikult palju kristalle üles, mõnes levelis lausa 700, kuid need on ikka pagana hästi ära peidetud. Natukene mängib rolli ka see, et kuna mäng on nii värvikirev jäävad mõned kristallid kogu selle virr-varri sees nägemata. Ka vähene suremine tuleb kasuks. Igas levelis on siis võimalik saada viis tärni, vastavalt kogutud kristallidele ja suremiskordadele, kuid ma ei suuda enam kristalle leida ja mida rohkem ma mõnda levelit kordan, seda suuremaks muutub suremiste arv. Tuleb vist anda loobumisvõit.

Et mäng liiga igav ei tunduks, on tegelasele antud võime kahe maailma vahel hüpata. Paremini ei oska ma seda öelda. Kui muidu on tegemist sellise malbe ja tagasihoidliku neiuga, kelle ümber maailm tundub morbiidne ja kohati sünge siis nupuvajutusega saab malbest neiust elektrisiniste juustega rokkar. Ka maailm muutub seetõttu värvilisemaks ja elavamaks. Tekivad lilled ja liblikad. Pilved taevas värvuvad heledamaks. Ja nii nupuvajutusega maailma muutes tekivad ka uued sillad, augud ja platvormid, mida enne ei näinud. Säärasel moel võib sattuda kohtadesse kuhu esmalt vaadates pole lootuski sattuda.

Vastavalt tüdruku muutustele muutub ka muusika. Malbel tüdrukul on rahulik muusika, rokkaril tekivad juurde aga metallsed kitrarririfid. Üldiselt jääb see muusika aga taustaks ega muutu häirivaks saates viiskalt mängu kulgemist.

Kõiki juba lõpetatud leveleid saab ka aja peale läbi joosta, aga eks sa püüa seda teha kui iga künka, kasti või kolli taga peitub surm ja hukatus. Lisaks on ka niigi raskele raskusastmele veel raskem raskusaste, mile "võlu" peitub selles, et surma saades alustab mängija uuesti kõige esimesest levelist. No ma ei kujuta ette. Kes ennast piinata soovib see proovib.

„Giana siters: Twisted dreams“ on nagu hunt lammba nahas – ta meelitab oma ilusa pildi ja mõnusa olekuga ja kui mängija on oma käe juba andnud siis hakkab piinama väga võikal moel visates igal sekundil kaikaid kodaratesse. Ometigi on sellel mingi omapärane võlu, mis ei lase lahti ja sa tahad proovida uuesti ja uuesti ja uuesti. Mängu tunnuslauseks võiks aga olla: „Surm igal sekundil.“
Pilt
taskurebane
PS3 fänn
PS3 fänn
Kasutaja avatar
 
Postitusi: 161
Liitunud: 8/3/2010
Asukoht: Pärnumaa


Mine G

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


FOXGEAR